Tõukoerte-krantside teemast erinevate nurkade alt.



Küsi, küsi ...

Kui oled rumal, kuid piisavalt tark, et oma rumalusest aru saada, siis alustad küsimuste esitamisest.
Hea oleks esmalt mõelda, kellelt küsida. Kas inimestelt, kes kindlasti teavad, kuid keda ei ole väga palju? Või pöörduda sinna, kus inimesi tohutult ja loota, et ehk seal mõni ikka midagi teab?
Seda viimast võimalust esindavad Facebook, Delfi Naistekas ja muud portaalid. Loomulikult on seal palju asjalikke inimesi ja palju pädevaid teadmisi. Kuid need kipuvad paraku ära kaduma oluliselt suurema müütide, soolapuhumiste, lauslolluste, pettuste ja pooltõdede massi alla.
Seetõttu oleks mõistlik ja tungivalt soovitav alustada koerakasvatajatest ja tõuühingutest.
Seda rada minnes on ka see lisaboonus, et Sa ei saa sõimata. Ükski aus kasvataja ei pahanda kunagi kuitahes lollide küsimuste peale.
Esiteks annab see talle võimaluse oma tarkust näidata (oleme ju kõik edevad).
Teiseks (ja see on põhiline) huvitab kasvatajat, et tema kutsikas satuks võimalikult kompetentse ja võimalikult laialdaste teadmistega uue omaniku juurde. Ning teadmised saavadki tulla ainult läbi küsimuste-vastuste.
Kui kutsikamüüja Sinu küsimuste peale pahandab või kimbatusse satub või neile vastata ei oska/taha, siis ei ole see õige asi.
____________________________________


Kurb lugu

Vana Juhan on elupõline jahimees. 75. sünnipäeva eelõhtul on ta endiselt heas vormis ja ei jäta ühtegi hooaega vahele.
Pikkade aastate jooksul on ta matnud kümme truud jahikaaslast – Eesti hagijat. Muud tõugu Juhan metsas ei tunnista. Praegune hagijas on 12-aastane ja jahile tulla enam ei jõua. Karm kapitalistlik tegelikkus on aga seadnud pensionärile piiranguid koera ostmisel.
Pojatütar Liina elab kaugel pealinnas, kuid käib ikka vahel armsal vanaisal metsatalus külas. Seekord juubelile minnes on ta õhevil ja naudib juba ette vanaisa rõõmu ootamatust, kuigi väga oodatud kingitusest.
Siis on see hetk käes! Lilled, kallistused ja … korvil kaas maha.
„Eeee… lapsuke, misasi see on?“
„Taadu, nii vana sa ei ole. Ära vigurda! See on Eesti hagijas, kolm kuud vana, vaktsiinid ka tehtud, kiibi peab veel laskma panna.“
„Lapsukene, kallikene … Ma ei tea, mis see on. Aga ma tean, mis see ei ole. Ja hagijas, veel vähem Eesti hagijas see küll kuidagi ei ole. Ma neid ikka küll ja küll näinud. No sa vaata koonu, vaata käppasid, vaata värvi, katsu karva … See rohkem nagu … kuule mai teagi, mille moodi see on. Kust see tuli?“
Läbi pisarate räägib siis lapselaps Eesti hagijate müügikuulutusest, toredast müüjast ja soodsast hinnast, mis paberitega koerte hinnast peaaegu poole odavam oli ...
____________________________________


Registreerimisest

Kujutle nüüd, et Sina oled kutsikate müüja.
Kuna tegeled müügiga, siis loomulikult huvitab Sind müügitulu. Ja nagu igas müügivaldkonnas – suurem tulu on ikka parem kui väike tulu. Teisiti mõelda oleks ju kuidagi veider. Kui Sind tulu ei huvita, siis annaksid ju kutsikad lihtsalt ära.
Aga ok, Sa müüd ja soovid võimalikult suurt tulu.
Sul on käes pesakond, näiteks 3 chihuahuat.
Terve, registreeritud chihu kutsikas maksab ümmarguselt 1000 euri. Näituse- ja aretuspotentsiaaliga kutsikas veel rohkem. Registreerimata (paberiteta) ei tasu kutsika eest küsida üle 300-400.
Seega – kui registreerid kutsikad ja müüd neid paberitega, siis saad iga kutsika pealt vähemalt 600 eurot rohkem. Kolme kutsika pealt 1800 !
Nii. Nüüd ütle üks asjalik põhjus, miks Sa ei registreeri oma kutsikaid ja müüd neid 300-ga?
Registreerimine ei ole keeruline, paar dokumenti esitada ja asi korras. Registreerimine ei ole kallis, 15 eurot kutsika pealt. Registreeritud kutsika müügihinda arvestades on registreerimistasu täiesti tühine.
Miks siis ikkagi MITTE registreerida. Mida toob endaga kaasa kutsika registreerimine, miks mõni seda tahab ja miks mõni seda kardab?
Et kutsikaid registreerida, pead nad esmalt laskma kiipida ja seejärel esitad Kennelliidule registreerimisdokumendid koos kiibinumbritega. Sellest jääb maha jälg!
Sa müüd või kingid kutsikad ära, võib-olla mõni läheb kaotsi, mõni müüakse edasi, kadumaläinu satub varjupaika ja leiab uue omaniku, kes kingib ta ämmale, kes pärandab ta pojale jne jne ..
Ka kolme või seitsme või kümne aasta pärast, kui selle koeraga on mistahes jama, siis vajadusel kontrollitakse tema kiibinumbrit ja jõutakse Kennelliidu andmebaasi abil esmaregistreerijani, st Sinuni.
Vahepealseid omanikke, peremehi ei pruugita leida ega mäletada – kuid SIND leitakse üles.
Just seda Sa ju tahadki, et see koer oleks kogu elu Sinuga seotud. Kui Sa muidugi oled aus kasvataja.
Kui Sa oled pätt ja tead kutsika probleeme, siis teed kõik endast oleneva, et seda koera ei saaks pärast müümist mitte kuidagi Sinuga seostada. Kõige lihtsam tee selleks on kutsikat mitte registreerida.
Seega – kui Sa TEAD, et kutsikatega on mingi jama ja see jama tuleb tõenäoliselt välja, siis Sa väldid igal juhul võimalust, et Sind saaks ametlikult hiljem koeraga seostada. Jama ei jää muidugi tulemata, kuid registreerimata koera puhul peab jamaga tegelema uus omanik. Sina pesed käed puhtaks.

Mõtle sellele kõigele ka siis, kui SINA OLED KUTSIKA OSTJA.
____________________________________


Kindel "nipp"

Kui mistahes põhjustel oled siiski ostmas paberiteta koera, kelle kohta kindlalt väidetakse, et tegemist on puhtatõulisega, siis vormista kindlasti ostu-müügi leping. Ning ILMTINGIMATA fikseerige lepingus koera väidetav tõug (vaata EKL kodulehelt täpne tõunimetus).
Sellisele lepingule alla kirjutades võtab müüja endale juriidilise vastutuse, et tema poolt müüdud koer on just selle tõu esindaja. Ehk teisisõnu - ta garanteerib, et kutsika vanemad on tõupuhtad koerad. Kui siis poole aasta pärast näiteks "taksil" kõrvad kikki tõusevad, on sul formaaljuriidiline alus õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Muidugi teab seda ka müüja.
Kui müüja on nõus sellise lepingu allkirjastama, siis ilmselt on tegemist ühega neist juhtumitest, kus kutsika registreerimise vältimiseks oli mingi muu põhjus, kuid kutsikas on vähemalt väidetavat tõugu. See tähendab, et kutsika vanemad on mõlemad FCI paberitega tõukoerad.
Kui müüja sellise lepinguga ei nõustu, siis ilmselt muid kinnitusi ei ole vajagi. Järelikult: 1) müüja ise teab kindlalt, et kutsikas ei ole tõukoer või 2) müüjal endal puudub põhjus kutsika tõulisusesse kindlalt uskuda.
Nüüd on juba Sinu valik, kas sellise lotomänguga kaasa minna või mitte.
____________________________________


Varjupaigastatistikat

Konkreetsed numbrid Valga varjupaigast - 1.jaanuarist 2013 kuni 5.juunini 2014 (pooleteise aasta jooksul) võeti vastu kokku 138 koera.
Neist olid kiibistatud ainult 8 ! Isegi kui eeldada, et kõik need kaheksa olid registreeritud tõukoerad, on selline suhe masendavalt ühes suunas viitav. Kuivõrd tõupaberitega koerad on ALATI ka kiibistatud, siis Valga näite põhjal võib järeldada, et vähemalt 94% "ripakile" jäänud (jäetud) koertest on krantsid (segaverelised, laadsed, paberiteta). Kahjuks näitab see eelkõige seda, kuidas inimesed suhtuvad oma odavalt või tasuta saadud sõpradesse. Ja tõstatab taas küsimuse - kas ikka on vaja selliseid juurde tekitada, nendega hangeldada, kergekäeliselt endale (või lapsele) soetada.
Paraku ei ole ka viimaste aastate (ning teiste varjupaikade) numbrid kuidagi teistsugused...
____________________________________


Tervisegarantii

Sageli tuleb jutuks kutsika müüja vastutus kutsika tervise eest.
Selles osas tuleb lähtuda loogikast ja ennekõike mõtelda, mille eest on üleüldse võimalik vastutada. On loodus oma vingerpussidega ja on inimene oma võimalustega.
Mida saab teha kasvataja kutsikate tervise heaks? Võimalusi ei ole palju, kuid vastutustundlik kasvataja kasutab ka neid väheseid.
Ennekõike ei pane kasvataja pesakonna tegemiseks kokku ilmsete terviseprobleemidega koeri.
Teiseks teostab kasvataja terviseuuringud pesakonna tulevastele vanematele teadaolevate pärilike probleemide osas.
Laias laastus ei olegi muid võimalusi. Kasvataja paneb kokku koerad, kellel endil ei ole terviseprobleeme ning kes ei kanna pärilikke probleeme, mis võiksid ilmneda nende järglastel.
Seda teeb iga korralik kasvataja ja selles osas on ta valmis vastutama ning andma nö garantii. Iseküsimus, kas elusolendi puhul kõlbab üldse kasutada sõna "garantii".
Kokkuvõtlikult - mitte keegi maailmas ei saa anda garantiid eluslooduse trikkide osas, kuid iga kasvataja on valmis oma allkirjaga kinnitama, et tema on teinud kõik, mida terve mõistuse kohaselt saab temalt oodata, et mistahes terviseprobleeme vältida. Ning selles osas on ta alati valmis vastutama.
____________________________________


Suhtumine kuulutustesse

Kui oled otsustanud tõukoera soetamise kasuks, siis on järgmine loogiline samm hakata läbi vaatama pakkumisi. Ka selles osas on olulisi asju, millele tähelepanu pöörata ning mille peale uustulnuk ise ei tulekski.
1. Ära rahuldu automaatselt väljendiga „kutsikal on tõupaberid“. Uuri asja täpsemalt.
Paraku on ka väikseid alternatiivorganisatsioone, kes samuti väljastavad (arusaamatutute kriteeriumite alusel või üldse ilma mingite kriteeriumiteta) nn tõutunnistusi. Selline dokument võib küll uhke välja näha, kuid valdav enamus koerakasvatusmaailmast seda ei tunnista. Kõikjal ja alati kehtiv registreerimistunnistus on välja antud FCI süsteemis, mida meil esindab Eesti Kennelliit (EKL).
2. Uuri kindlasti pesakonna vanemate terviseuuringute kohta.
Kõigil tõugudel ei ole terviseuuringute teostamine küll kohustuslik, kui paljudel tõuühingutel on soovituslikud uuringud, mis on enamasti tõuühingu kodulehel ka kirjas. Tehtud terviseuuringute tulemused on EKL registris kõigile kättesaadavad. Kui terviseuuringuid tehtud ei ole, siis see iseenesest ei ole automaatselt halb näitaja. Kuid uuri siiski välja, miks neid tehtud ei ole ja kas need antud tõu puhul oleks nõutavad või soovitavad.
3. Ära võta automaatselt positiivse lisaväärtusena, kui koer „on läbinud aretusülevaatuse/aretuskontrolli“.
See mõiste on Eestis täiesti määratlemata ja lahti seletamata. Praktiliselt võib igaüks korraldada mistahes kujul ja ükskõik millistel alustel koera inspekteerimise ning nimetada seda "aretusülevaatuseks". Mõnel tõuühingul on koostatud väga põhjalik eeskiri, mõnel suhteliselt üldine, paljudel ei ole midagi. Mingit EKL-i poolt tunnustatud ülevaatuse reglementi ei ole olemas. Seega sellisel puhul uuri kindlasti, mida konkreetne aretusülevaatus endast kujutas, kes selle läbi viis, millised olid tulemused, kas seda tehti ikka enne paaritust jne.
4. Uuri kindlasti ka näituste kohta.
Väga paljud tõukoerad ei käi näitustel, seega näitusehinnete puudumine ei ole iseenesest negatiivne näitaja. Kuid hea oleks alati teada, miks koer näitustel käinud ei ole. Teiselt poolt ei maksa uhkeid tšempionitiitleid ka automaatselt suureks lisaväärtuseks pidada. Selles osas oleks mõistlik endale selgeks teha, mille alusel ja kuidas koerad tšempioniks saavad ning ühtlasi uurida, kui paljudel näitustel konkreetsed koerad on käinud. Üldreegel on, et sageli näitustel osalevad koerad (sõltumata hinnetest) on sotsiaalsemad ning inimeste ja teiste loomadega sõbralikumad. See aga antakse suuresti ka kutsikatele edasi.
5. Kui kasvataja mistahes küsimuste puhul tõrgub vastamast või kui vastused tunduvad imelikud või arusaamatud, siis püüa kindlasti leida mõni selle pesakonnaga mitteseotud kogemustega koerainimene ning aruta temaga Sulle arusaamatuks jäänud teemasid.
____________________________________


On - ei ole

Üks Tartu ettevõte otsis hiljuti peainseneri.
Kandideerisin minagi koos veel 252 soovijaga. Minu ja ühe teise tüübi tee lõppes dokumentide esitamisel – meil nimelt ei olnud kõrgharidust.
Ülejäänud 250 diplomiga kandidaati rabelesid läbi mitme vooru, kuni lõpuks üks välja valiti.
Niisiis, kas diplomi olemasolu oli tähtis?
Ilmselt mitte – 249 diplomeeritud selli löödi tagasi.
Kas diplomi puudumine oli oluline?
Vägagi – selle puudumise ilmnemine lõpetas edasise tee koheselt.
Kas need diplomiomanikud olid minust ühemõtteliselt targemad, kompetentsemad, sobivamad? Seda ei tea keegi …

Kas olete kohanud kedagi, kes uhkustab oma ID-kaardiga? Või kelgib, et tal on pass? Tundub suisa naeruväärne, eks? Aga miks?
Sest isikutunnistus (ja kuulumine rahvastikuregistrisse) on niivõrd üleüldine ja loomulik nähtus, et seda ei maksa mainidagi, uhkeldamisest rääkimata.
Samas, kas passi omamine teeb kedagi paremaks, ilusamaks, tublimaks? Otse loomulikult mitte! Igal kaabakal ja poolearulisel on pass taskus.
Kui aga keegi astub avalikult üles ja põlastab kõiki passiomanikke ning kuulutab, et tema ei ole kellestki põrmugi kehvem, kuigi tal puudub igasugune isikutunnistus ning märge rahvastikuregistris – mida siis sellisest tüübist arvatakse? Kusjuures ei saa ju öelda, et tal ei ole õigus – ta ei pruugi tõepoolest ID-kaardi või passi valdajatest mitte milleski viletsam olla.

Oleme ilmselt kõik kohanud teedel-tänavatel viisakaid, alalhoidlikke, tasakaalukaid, turvalisi autojuhte. Ning samuti matse, kobakäppi, hulle kihutajaid, roolijoodikuid.
Kas seda kõike saab kuidagigi välja lugeda nende juhilubadest? Kindlasti mitte. Seega ei ole kenasti kiletatud juhiloa olemasolu mitte mingi näitaja juhi oskuste ja suhtumiste kohta. Ning ükski inspektor ei kiida teid maanteel, et „wow, teil on load, kihvt!“
Millal siis lubadega seoses mingi probleem tekkida võib? Siis, kui neid ei ole!

Kas lapse koolikõlbulikkuse, andekuse, käitumise, tubliduse hindamisel saab aluseks võtta tema vanemaid või vanematest lähtuvaid dokumente? Jabur ju, muidugi mitte!
Kujutlege nüüd ema, kes läheb oma last esimesse klassi panema. Kooli kantseleis selgub, et sellist last rahvastikuregistris ei ole, lapsel ei ole ka sünnitunnistust ega tervisekaarti.
Ema on muidugi kooli tõrksusest nördinud – „Ka minu laps on siis rumalam või halvem, kui need dokumentidega lapsed!?“

On asju, mille olemasolu ei tähenda praktiliselt midagi, sest need on niivõrd elementaarsed. Tähenduse omandavad need alles siis, kui neid ei ole.
Paadunud füüsik võiks pikalt seletada, et ei ole olemas selliseid asju, nagu soe ja külm. On soojus ja soojuse puudumine. Seega ebamugavust (külmatunnet) tajume siis, kui midagi (antud juhul soojust) ei ole.
Kui miski absoluutselt loomulik asi on olemas, siis üldjuhul ei pöörata sellele tähelepanugi, kuna see lihtsalt mitte midagi ei tähenda.
Kui aga mingis olukorras ja kellelgi seda loomulikku asja ei ole – vat siis tekib küsimus!

Miks?
Miks ei ole peainseneriks pürgijal ülikoolidiplomit?
Miks ei ole normaalsel inimesel isikutunnistust?
Miks ei ole last kooli paneval emmel lapse sünnitunnistust?
Miks ei ole ausal roolikeerajal lube?
Miks?

Võib-olla on võimalik genereerida mingi utoopiline ja ehk isegi loogiliselt kõlav põhjendus, miks mõne isiku kohta puudub kanne rahvastikuregistris. Võib-olla …
Kui aga ainsaks põhjenduseks on „ega see inimest paremaks ei tee“, siis … no andke andeks.

Seesama loogika kehtib paljupõlastatud „tõupaberite“ (registreerimistunnistuse) kohta.
Ma ei oskaks kujutadagi ühte koerakasvatajat teise ees kelkimas „Aga minu Cassyl on paberid!“ Seda ei võeta jutukski, see on niivõrd loomulik asi, et sellest peaaegu ei mõeldagi.
Ning mitte ühelgi paberitega koera omanikul ei tuleks pähegi, et nende paberite tõttu on tema koer ükskõik mille võrra ükskõik kellest parem.
Tõukoera registreerimistunnistus ei ole eelis, ei ole luksus, ei ole paremuse näitaja. Täpselt nii, nagu ID-kaart ei ole luksus. Nagu rahvastikuregistri kanne ei ole paremuse tunnus.
Need kõik on asjad, mis lihtsalt on ja käivad ülimalt loomulikuna vastava eluvaldkonna juurde.
Ning täpselt nagu passi või diplomiga, nii tekib ka koera tõupaberitega küsimus alles siis, kui neid ei ole. Tekib seesama lihtne küsimus – miks?
Ja taas – võib-olla on võimalik genereerida mingi utoopiline ja ehk isegi loogiliselt kõlav põhjendus, miks mõni tõukoer ei ole tõuraamatus registreeritud. Võib-olla …
Kui aga ainsaks põhjenduseks on „ega see koera paremaks ei tee“, siis … no andke andeks.

Iga vähegi kogemustega koerakasvataja teab, et ausate paberitega tõukoerte hulgas on ilusaid, koledaid ja keskpäraseid. On taibukaid ja lihtsameelseid, on terveid ja põduraid.
Ei ole vähimatki põhjust oodata, et registreerimistunnistus tagab koerale kõrge intellekti, pika ea ja õilsa iseloomu. Aga ka mitte vastupidi.
Tõupaberid tagavad (nagu pass või juhilubagi) vaid ühte – „koha meie seas“.
Diplomiga inimene kuulub akadeemiliselt haritute sekka.
Juhilubadega inimene kuulub autojuhtide sekka.
Passiga inimene kuulub kodanike sekka.
Paberitega koer kuulub tõukoerte sekka.
Ei mingit paremust-halvemust, ei mingeid garantiisid mistahes näitajate osas, ei mingit hierarhilist staatust. Lihtsalt koht omasuguste seas.

Kuitahes geniaalne tehnik ma ka ei oleks – peainseneriks ilma diplomita kandideerides lõpeb minu unistus kantseleis dokumente esitades.
Kuitahes lojaalne ja edumeelne inimene ma ka ei oleks – isikutunnistuseta ei ole mul lootustki riigikogu valida, veel vähem sinna kandideerida.
Kuitahes kaunis, truu, terve ja tugev koer mul ka ei ole – ilma paberiteta ei kuulu ta tõukoerte hulka.

Kuid nii, nagu ilma inseneridiplomita inimene võib elada pika, täisväärtusliku ja õnneliku elu näiteks metsavahi või ooperilauljana, nii võib ka paberiteta koer ehk krants elada pika, täisväärtusliku ja õnneliku elu armastava pererahva juures. Ükski diplom, ükski pass, ükski tõupaber ei muuda, ei paranda, ei halvenda kellegi isikuomadusi.
Kui aga mistahes rühma, gruppi, seltskonda või kategooriasse kuulumisel on olemas elementaarne ja loomulik tunnus, siis selle tunnuse puudumine välistab võimaluse, et ilma tunnuseta indiviid vastavasse rühma või kategooriasse kuuluda saab.


a picture
a picture
a picture
AB Polar
Wauh
Avaleht
Terminid
Müüdid