Hea kutsikasoovija
Kui Sa ei ole väga kursis koerte maailmaga, siis palun ära häbene oma võhiklikkust, vaid loe järgnev süvenenult läbi.
Keegi ei ole iseenesest tark. Targaks saame ainult kogenumate nõuandeid kuulates.
Põhimõtteliselt jagunevad koerad kaheks – tõukoerad ja krantsid. Üks ei ole parem, kui teine. Üks ei ole ilusam, tervem, targem, kui teine. Kuid neid ei saa, EI TOHI segi ajada ega võrdsustada.
Krants ei ole halvustav sõna, absoluutselt mitte. Krants tähistab lihtsalt koera, kes EI OLE tõukoer. Inimene, kes põlastab krantsi, ei ole üldse ühtegi koera väärt.
Tõukoeral on krantsi ees üksainus eelis, kuid see võib teatavates olukordades olla äärmiselt oluline.
Tõukoera kutsika puhul on võimalik kasutada tulevikuvormi. Võime öelda, et „temast tuleb suur valvekoer“ või „temast saab armas perekoer“.
Krantsi puhul võime kasutada vaid minevikku või olevikku. „Mul on suur ja kuri koer“ või „meil oli tore diivanikoer“.
Miks nii?
Sest tõukoera on põlvkondade jooksul aretustöö tulemusena hoitud kindla suuruse, iseloomu, karvatüübi, otstarbe juures. Seega saab tõukoera kutsika kohta praktiliselt täieliku kindlusega väita,
milline üldjoontes saab ta täiskasvanuna olema.
Krantsi kohta seda öelda ei saa. Krantsist võib tulla veel ilusam, veel vahvam, veel tublim, kuid seda ei ole võimalik ennustada. Milliseks krantsi kutsikas kasvab ja kujuneb – see selgub alles umbes aasta pärast.
Ning see võib osutuda lausa vastupidiseks soovitule.
Seega – kui Sa tead, millist koera endale soovid, kui suurt, kui karvast, kui aktiivset, kui … mida iganes – siis soeta endale kindlasti vastava tõu esindaja.
Lastele sobivaks perekoeraks näiteks Cavalier King Charles spanjel. Üksikule pensionärile seltsiliseks näiteks Skye terjer. Vähenõudlikuks ja tõhusaks valvuriks näiteks Kesk-Aasia lambakoer.
Kuid kindlasti tõukoer!
Tõukoer on kahe samast tõust koera järglane. Selle kindlakstegemiseks on üks ja ainult üks tavainimesele kättesaadav võimalus – tõupaberite olemasolu.
Ametlikult on selle „paberi“ nimetus registreerimistunnistus, mida annab välja Eesti Kennelliit.
Et kutsikas saaks tõupaberi, peab tema mõlemal vanemal olema tõupaber. Järelikult ka kõigil neljal vanavanemal ja nii edasi – põlvkond põlvkonna järel.
Tõukoera esivanemaid on võimalik registrist vaadata väga kaugele minevikku. Ja see tagab tõu järjepidevuse ning kindlustunde, et kutsikas kasvab just selliseks, nagu me ootame.
Turg on täis „ilma paberiteta tõukoeri“ ning foorumid on täis väljendit „paberid pole olulised“. Neisse väidetesse tuleb suhtuda äääärmiselt skeptiliselt.
Koerakasvatajate rahvusvahelise katusorganisatsiooni FCI reeglite järgi on kasvataja kohustatud oma tõukoera järglased registreerima, ehk neile paberid vormistama.
Kutsika registreerimine on imelihtne ja see nn "paber" maksab ainult 15 eurot.
Seega ei ole ühtegi ausat põhjust, miks tõukoera kutsikale pabereid mitte teha.
Kui kutsikal ei ole pabereid, siis on ainult kaks võimalust: kas tegemist on lihtsalt krantsiga või veelgi halvemal juhul kannab kutsikas mingit probleemi (pärilikku haigust)
ja seda pesakonda ei oleks üldse tohtinud teha.
Mõlemal juhul on ääretult suur tõenäosus, et armsa kutsika uut omanikku tabavad peagi väga ebameeldivad üllatused.
Ära kunagi kuula targutusi, et „paberid ei ole olulised ja ükski paber ei tee koera paremaks“. Küsi kutsika pakkuja käest, millisel loogilisel põhjusel ei ole väidetavale „tõukoerale“ pabereid tehtud.
Võib juba ette öelda, et sellist loogilist ja ausat põhjust ei ole ja ei saagi olla.
Tõsi on, et ükski paber ei tee ühtegi koera kuidagi paremaks. Kuid paberite puudumine, millel ei ole asjalikku ja loogilist põhjendust, annab alust kõige hullemateks kahtlusteks.
Sind ennast ei tee ju ka ID-kaart kuidagi paremaks. Kui Sul aga mingit isikutunnistust ei ole ja Sa ei oska seda veidrat asjaolu ka põhjendada ... siis oled ju paratamatult väga kahtlane isik :)
Mõned tunnused kutsika pakkumisel, mis peaksid tegema ettevaatlikuks. Nende tunnuste esinemise korral pead minimaalselt küsima nõu müüjaga mitteseotud kompetentselt isikult.
Kuid üldiselt võiksid kohe minema kõndida.
1. Müüja väidab, et tegu on tõukoera kutsikaga, kuid pabereid (ükskõik millisel põhjusel) ei ole
2. Müüja ei ole nõus sõlmima ostu-müügi lepingut
3. Müüja ei näita kutsika ema
Kui Sa ei hooli paberitest ega ühestki konkreetsest koeratõust, kuid soovid siiski lemmikut, siis on äärmiselt mõistlik seada sammud mõnda varjupaika.
Seal on alati kirju valik ning võimalus leida noor, näiteks aastane vahva krants, kes on juba omandanud oma lõpliku kuju ja suuruse. Ta on puhas, kiibitud ja vaktsineeritud ning kui Sul tekib temaga kontakt,
siis võid kindel olla, et hiljem ei tule rumalaid üllatusi.
Teadmata päritoluga kutsika ostmisel maksad Sa nagu lotopileti eest. Ja tõesti – võit ei ole välistatud. Alati on võimalik, et kutsikast kasvabki just Sulle meeldiv ja sobiv sõber.
Oluline on, et Sa tead, millega riskid ning oled teadlikult valmis ebameeldivusteks. Valik on Sinu, kuid see ei tohiks olla pime valik.
Ja kui see valik toob aasta pärast endaga kaasa uue koera varjupaigas (sest armsast kutsikast sai vastuvõetamatu koer) – siis on lugu naljast kaugel.
Kui mistahes põhjusel siiski otsustad soetada krantsi kutsika, siis võta kindlasti selline, kelle kohta otse ja ausalt öeldaksegi, et tegu on krantsiga. Siis oled vähemasti sisimas valmis ettearvamatuks tulemuseks.
„Paberiteta tõukutsika“ puhul loodad kasvõi alateadlikult ikkagi, et temast tuleb „paberiteta tõukoer“ ning sellisel juhul on ka pettumus palju suurem.
„Paberiteta tõukoer“ on igal juhul lihtsalt krantsi teine nimi asjatundmatute ostjate lollitamiseks. Ja kui ostu-müügi suhe juba algab lollitamisega, siis ei tasu ka muus osas ausust oodata.
Kuldne reegel igas eluvaldkonnas – Loll ei ole see, kes ei tea. Loll on see, kes ei tea ja ei küsi.
Enne otsustamist leia kompetentne isik ja konsulteeri temaga. Kutsika müüja juttu ei maksa alati arusaadavatel põhjustel lõpuni uskuda.
Kuid Eestimaal on kuhjaga ausaid koerakasvatajaid, kes on rõõmuga nõus oma kogemusi jagama ja nõu andma.
Kindlasti tuleb ära kuulata, kuid mitte edasise tegevuse/otsuste aluseks võtta jutud "Minu koeraga oli nii ..." Kõik need lood võivad muidugi olla õiged, kuid üksikjuhtumist ei tohi teha põhimõttelisi järeldusi.
Nii krantside kui kõigi tõugude kohta on võimalik tuua mistahes teemal näiteid äärmusest äärmuseni - keskmine tõde ja tõenäosus kujuneb paljudest juhtumitest ning aastatepikkusest kogemusest.
Kõik jutud tõukoerte viletsast ja krantside tugevast tervisest on ilma vähimagi aluseta. Tõukoerte osas on olemas teatav statistika ning on teada mõnedele tõugudele omasemad pärilikud haigused.
Mõnel tõul aga ei ole üldse pärilikke terviseprobleeme märgatud. Kuid krantside osas puudub igasugune statistika ning isegi ei ole üritatud mingeid kokkuvõtteid või üldistusi teha. See ei oleks ka võimalik.
Seega ei ole mõeldav ka nende tervise kohta vähimatki üldkehtivat öelda.
Pisut ka tõukoerte kõrgest hinnast.
Keskmine suitsetaja (ja neid on Eestimaal kümneid tuhandeid) maksab oma harjumuse eest üle 1000 euro aastas. Kahjuliku, mõttetu „hobi“ eest.
Vabatahtlikult! Lisa siia alkohol ja kõik muud tegelikkuses mittevajalikud kulutused. Kas selles valguses on 1000 eurot just Sulle sobiva vahva sõbra eest tõesti liiga palju?
Kui palju on inimesi, kes hambad ristis leiavad võimaluse maksta iga kuu 300, 400, 500 eurot üüri pisikese korteri eest, et ainult tunda ennast pealinlasena?
Kui paljud teevad igapäevaselt paarisaja meetriseid käike autoga, bensiinikulust hoolimata? Määrav ei ole hind, määrav on väärtuste järjekord. Mida me tõeliselt vajame või tahame ...
Enamike kasvatajatega saab sõlmida kutsika eest osade kaupa maksmise kokkuleppe.
Lisaks on enamikes pesakondades näitusekarjääriks sobimatuid, kuid absoluutselt täisväärtuslikke tõukutsikaid, kelle puhul on võimalik suur allahindlus.
„Kõrge hinna“ taga ei ole kasvatajate ahnus. Hinna, täpsemalt väärtuse määrab see tihti sajanditepikkune töö, mis tõukoera taga seisab.
Samuti on paljudel kasvatajatel põhimõte, et suurem raha paneb uue ostja sügavamalt mõtlema, kas ta ikka tõeliselt just sellist koera tahab ning on ka valmis sellega kaasnevat vastutust kandma.
Kust tulevad koerad varjupaikadesse? Valdavas enamuses just nende inimeste käest, kes on kergekäeliselt odava kutsika soetanud. Poole aasta pärast aga ei ole kutsikas enam nii "nunnu".
Temast on saanud "üllataval" kombel mingi hoopis teistsugune loom, kui oodati. Ja sellist enam ei taheta ...
Tõelise kasvataja esmane mure on, et tema kutsikad jõuaksid vastutustundlikku, sobivasse ja ettevalmistatud koju. Kutsikamüügist elatuvaid või reaalset kasu saavaid kasvatajaid on vähe.
Koera võtmisega kaasneb vastutus. Kui tahad minna teed, mis on kiire, mugav, odav, võhiklik ja emotsioonidel rajanev – siis parem ära võta endale koera. Palun.
Kui aga oled valmis vastutust võtma, oma soove, vajadusi ja võimalusi analüüsima, ennast harima ning läbiproovitud kogemustest õppima – siis tere tulemast meie sekka!
Müüdid
Laialt levinud väärarvamused ja kuidas asjalood tegelikkuses on.
Emane koer peab sünnitama vähemalt ühe pesakonna, see muudab ta koduhoidvamaks, rahulikumaks, tugevdab tervist ...
Koera soojätkamise instinktid on ajaliselt piiratud innaaja, tiinuse ja imetamisperioodiga.
Muul ajal ei lähe see temaatika talle vähimalgi määral korda.
"Kallis, ma tahan last" - see on inimeste mõttemaailm.
Emane koer EI TAHA ning EI VAJA lapsi.
Looduses on järglaste saamine instinktidega reguleeritud LIIGI säilimiseks. Üksikul isendil on sellest ükskõik.
Samuti ei ole täheldatud (üldistamist võimaldavat) positiivset seost tiinuse ja tervise vahel.
Koera tõupaberid on peatatud xxx tõttu
Seda juttu räägitakse erinevates vormides, millest ükski ei vasta tõele.
Tõupaberid = kanne tõuregistris. See registrikanne näitab koera tõulisust. Selle kande kustutamiseks on AINUS põhjus, kui leiab kinnitust koera mittetõulisus.
KÕIK muud põhjused, mida on välja võimalik mõelda, ei anna alust koera TÕUtunnistust anulleerida.
Näitustel mittekäimine, mistahes terviseprobleemid, mistahes omaniku poolsed rikkumised - ükski neist ei põhjusta tõupaberite ära võtmist, peatamist, ootele panekut vms.
Kui tõukoera on paaritatud krantsiga, siis on ta alatiseks "rikutud"
Kujutlege nüüd kena eesti tüdrukut, kes kord magab näiteks jaapanlasega. Kas keegi tuleks mõttele, et tema tulevased lapsed vahvate eesti meestega oleks kõik pilusilmad? :)
Seega sellist muret ei ole.
Emane tõukoer paaritub krantsiga, tiinestub, sünnitab krantsikutsikad, imetab neid kaks kuud ... ning järgmisel jooksuajal on taas "puhta lehena" valmis nullist alustama. Mingit "rikkumist" ei ole !
Kutsikale paberite tegemine on hirmus kallis
"Paberite tegemine" ehk pesakonna registreerimine on koeraga seotud kulutustest üks väiksemaid.
Kuni 3-kuuse kutsika registreerimine maksab EKL liikmele 15 €. Mitteliikmele 30 €.
Kui kasvataja jätab pesakonna registreerimise hilisemaks, on registreerimistasu suurem.
Kui pesakonnaga on seotud mingit aretusnõuete rikkumised, siis lisanduvad "trahvid".
Vt hinnakirja (ülal paremal).
Kuid ka kõigi hilinemiste, rikkumiste jm korral ei ole kutsikate registreerimine sellises hinnaklassis, et seda mitte teha.
Paberitega koeraga peab käima näitustel
Absoluutselt vale!
Tõupaberid (registreerimistunnistus) ei sea koera omanikule mitte mingeid kohustusi.
Kutsika registreerimine on tõend tema põlvnemise kohta, mitte mingil juhul sunnivahend ükskõik mille tegemiseks.
Segaverelised (krantsid) on tugevama tervisega, kui tõukoerad
Arvestust ja statistikat on peetud erinevate tõugude terviseprobleemide kohta. Seetõttu on ka teada levinumad hädad ühel või teisel tõul.
Krantside osas puuduvad igasugused andmed.
Kuivõrd krantsid ei ole registreeritud, siis puuduvad andmed isegi nende arvu kohta, haiguste esinemissagedusest rääkimata.
Seetõttu ei ole ka isegi teoreertiliselt võimalik kõrvutada krantside ja tõukoerte tervise andmeid.
Siledakarvaline koer ajab vähem karvu
Karvu ajavad praktiliselt kõik koerad. Siledakarvalise väikseid karvu on raskem kohe märgata, tüütum koristada, need tungivad kõikjale ja kokkuvõttes on palju ebamugavamad, kui pikad karvad.
Üks vähestest karvu mitteajavatest tõugudest on vägagi karvane puudel.
Tõukoera on lihtsam ja kergem välja õpetada
Tõugude vahelised erinevused on ääretult suured. Erinevus on ka sõnakuulelikkuses ja õppimisvõimes.
Koolitada Austraalia lambakoera või basenjit - see on nagu öö ja päev.
Sama lugu on segaverelistega - mõni õpib kiiresti, mõni aeglaselt, mõni ei õpi üldse. Krantsidega on lugu keerulisem seetõttu, et tuleb kõike nullist proovida, kuna ennustada ei ole võimalik.
Tõukoertega on lihtsam vaid seetõttu, et kui tahad kiiresti koera välja õpetada, siis tead, et näiteks basenjiga ei hakka proovimagi. Saksa lambakoeraga aga saab kärmemalt hakkama.
Tõupaberid näitavad koera head (halba) tervist
Seda "mõttetera" kasutatakse nii ühes kui teises suunas. Ja mõlematpidi on see jama!
Registreerimistunnistus näitab koera põlvnemist ja tema kuulumist tõukoerte hulka.
Kuid ei ütle KÕIGE VÄHEMATKI konkreetse koera tervise kohta.
Kogenud kasvatajal (omanikul) on küll võimalik koera sugupuud uurides tuvastada potentsiaalseid pärilikke ohte,
kuid koera "paberid" iseenesest EI OLE tervisetõend ei heas ega halvas suunas.
Koertemaailma sõnastik algajatele
aretuskontroll, aretusülevaatus
Idee poolest kindlaskmääratud reeglistiku alusel läbiviidav aretuses kasutatavate koerte ülevaatus ja testimine, mille alusel kontrolli positiivselt läbinud koeri lubatakse kasutada aretuses.
Eestis on aretuskontrolli reeglistik olemas näiteks Saksa lambakoerte ja bernhardiinide tõuühingutel. Üldist ja tunnustatud määratlust aretuskontrolli mõiste kohta Eestis ei ole.
Kuivõrd seetõttu võib praktiliselt igaüks mistahes toimingut nimetada "aretuskontrolliks", tuleb alati igal konkreetsel juhul täpselt uurida, mis selle termini taga on.
aretusnõuded
Iga tõuühing võib kehtestada tema poolt hallatavale tõule aretuserinõuded.
Aretuserinõuete hulka kuuluvad reeglina terviseuuringud (puusa- ja küünarliigese düsplaasia, silmade tervis, geenitestid teatud kindlatele pärilikele haigustele jne.),
näitusehinne ja töötõugudel ka vastavad töökatsed. Aretuserinõuded peavad olema täidetud enne koera aretuses kasutamist.
Konkreetse tõu aretuserinõuete kohta võib uurida vastava tõu tõuühingust või EKL Tõuraamatust, kus aretuserinõuded on ära toodud eraldi lisana.
CACIB
Rahvusvahelistel näitustel antav Rahvusvahelise Välimikutšempioni Sertifikaat, mis on aluseks Rahvusvahelise Tšempioni (intertšempioni) tiitli saamiseks.
EKL, Eesti Kennelliit
Eesti tõukoerakasvatajate ühendus, FCI liige, MTÜ. Koordineerib kohalikku näitusetegevust, kutsikate registreerimist, aretusnõudeid, kennelnime vormistamist jms.
FCI
Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon – maailma tõukoerakasvatajate nö katusorganisatsioon, mille reeglite ja standardite järgi toimub tõugude aretus, näitusetegevus jms.
Hetkel 84 liikmesriiki (igast riigist on liikmeks üks organisatsioon)
IKU
Lisaks FCI-le on maailmas teisi, väiksemaid nn alterantiivorganisatsioone, mis samuti väljastavad koertele tõutunnistusi.
Ühtsete reeglite puudumisest tingituna FCI ja EKL neid organisatsioone ei tunnusta. Euroopa kontekstis on tuntumad UCI ja IKU.
Ühe või teise organisatsiooni "õigsuse" üle võib vaielda, kuid kindlasti tuleb arvestada, et UCI või IKU tõutunnistusega koeral ei ole võimalik osaleda EKL ja FCI egiidi all toimuvatel üritustel.
Samuti ei ole võimalik EKL-is registreerida kutsikaid, kelle üks või mõlemad vanemad on alternatiivorganisatsiooni paberitega.
Kokkuvõttes - valdav osa tõukoertemaailmast jääb UCI/IKU koertele (ja nende järglastele) suletuks.
kaasomand
Nagu igal muul 'asjal', võib ka koeral olla mitu omanikku. Kaasomandist (ühisomandist) saab praktikas rääkida ainult vastava lepingu olemasolu korral.
Lepingus fikseeritakse koera ühise omamise sisu (kus elab, kuidas jaotuvad kulud jne).
Koera paaritamisel tuleb arvestada, et selleks on vajalik kõigi kaasomanike nõusolek (allkiri paarituslepingul), kui juba kaasomanduse lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Kaasomand võib olla vahel ainuvõimalikuks lahenduseks juhul, kui kasvataja ei saa konkreetset koera endale koju jätta, kuid ei taha temast ka täielikult loobuda ning ka siis,
kui ostjal ei ole võimalik kutsikat välja osta. Kahjuks on praktikas esinenud ka suuri tülisid just kaasomanduse pinnal.
Kaasomandi aluseks peaks olema vastastikune ausus ja usaldus lisaks võimalikult täpsele kirjalikule kokkuleppele.
Kahjuks ei ole võimalik kõiki elus ettetulevaid situatsioone kirjalikult ette näha, mistõttu mõlemapoolne ausus ja usaldus on selliste lepingute juures esmatähtis.
kasvataja (ingl.k – breeder)
Isik, kelle valduses pesakond sündis. Üldreeglina kutsikate ema omanik (kaasomanik). Vahel võib olla ka isa omanik, kuid seda ei saa eeldada.
Nimetus "kasvataja" on küll pisut eksitav, kuivõrd kutsikas lahkub kasvataja juurest mõnekuuselt ja inimlikus mõttes „kasvatamine“ toimub juba uues kodus.
Kuid terveks eluks jääb koera kasvatajaks siiski inimene, kelle juures ta sündis.
kennel
Eestis sellist asja, nagu kennel füüsiliselt ega juriidiliselt tegelikkuses veel ei eksisteeri. Sisuliselt on kennel koertekasvandus, kus on eraldi ruumid ja aedikud koertele, kus nad alaliselt elavad.
Meil kasutatakse sõna 'kennel' üldjuhul sünonüümina sõnale 'kennelnimi' - vt eraldi terminit.
kennelnimi
Aretusega tegeleda sooviv inimene vormistab endale FCI-s (EKL kaudu) kennelnime.
See nimi saab edaspidi olema üks osa tema juures sündinud kutsikate nimest. Unikaalse kennelnime abil ja sugupuude kaudu seob kasvataja ennast oma koerte ja nende järglastega.
Just kennelnime (rahvakeeles kenneli) järgi tuntakse maailmas häid kasvatajaid ja nende koeri.
Eestis on võimalik registreerida kaks pesakonda ilma kennelnime omamata. Edasise aretustegevuse korral tuleb endale vormistada kennelnimi.
Üldjuhul saab kennelnime võtta ka kui garantiid kasvataja vastutustundlikkuse kohta.
krants
Üks sõnadest, millega tähistatakse mittetõukoera. Oma sisult üldse mitte halvustav. Sama tähendust kannavad ka 'segavereline', 'laadne' jms.
Kuna registreerimata mittetõukoerte osas on praktiliselt võimatu mingit klassifikatsiooni luua, siis ei ole kuigivõrd võimalik ka eristada, kes on 'rohkem või vähem' krants ja kes mingile tõule lähedasem.
Välimuse järgi midagi otsustada on samuti väga libe tee.
Koerakasvatajate üldine seisukoht on, et tõukoer on registreeritud (paberitega) ja kõik ülejäänud on krantsid, laadsed, segaverelised - just nii, nagu keegi neid nimetada tahab.
Levinud väärseisukoht on, et kasvatajad põlastavad krantse. Väga paljudel tõukoerakasvatajatel on ka endal krants(id), ning mida kogenum keegi on, seda paremini ta teab, et ei tervise, taibukuse,
ilu ega ka muu seisukohalt ei ole krantsid milleski tõukoertest kehvemad.
lemmiklooma pass
Kohustuslik dokument kõigile koertele, tõulisusest olenemata. Passi kantakse sisse kõik looma vaktsineerimised kuupäeva ja veterinaari allkirjaga.
Tavalisele kodukoerale piisab nö tavapassist. Et koeraga oleks võimalik riigist välja liikuda, peab olema rahvusvaheline nö europass. Esmase (tühja) passi saab loomaarsti käest.
Avalikes paikades koos koeraga liikudes peab pass kaasas olema, et vajadusel tõendada nõutavate vaktsineerimiste olemasolu.
Passi ei saa kuidagi võrdsustada registreerimistunnistusega (tõupaberitega). Pass ei anna mingit infot koera tõulisuse ega põlvnemise kohta.
mikrokiip
Tilluke elektroonikavidin, mis süstitakse koerale naha alla (üldjuhul turjale). Spetsiaalse kiibilugejaga on võimalik tuvastada kiibi number, mis on igal koeral rahvusvaheliselt unikaalne.
Idee kohaselt peaks olema kiibi järgi tuvastatav koera omanik, Paraku on Eestis hetkel veel täielik anarhia lemmikloomade registritega.
Väga paljud kiibistatud koerad ei ole kantud ühtegi registrisse ning ühe üleriigilise registrini ei ole ka veel jõutud.
miller
Isik, kes tegeleb koerte paljundamisega müügi eesmärgil. Üldreeglina ei oma kennelnime. Pesakonnad üldreeglina ei ole registreeritud, täidetud ei ole aretusnõuded. Puudub reaalne vastutus.
mittearetusregister
Mitte-aretuseks register – EKL tõuraamatu osa, kuhu kasvataja saab kanda aretusse mittesobivad (värviveaga, karva vale pikkusega, peitmunandilisusega või muu koera aretusest välistava veaga) kasvandikud.
Ei ole karistusregister – need koerad ei sobi aretusse, kuid sobivad perelemmikuteks ja ka erinevate koeraspordialade harrastamiseks.
tõupaber(id)
Ametliku nimetusega registreerimistunnistus – paberkandjal koopia EKL (või muu riigi vastava ühingu) tõuregistri kandest. Dokument, mis kajastab koera põlvnemist.
Tõukoera elementaarne ja vältimatu „lisand“. FCI reeglite kohaselt on iga kasvataja kohustatud kõik sündinud tõukoera kutsikad registreerima (maksab 15 €).
Paberite puudumine (mistahes „ilusal“ põhjusel) on kindlaks märgiks, et koer ei ole puhtatõuline või kannab endas raskeid terviseriske.
tõupaberiteTA tõukoer
Demagoogiline termin, millel praktiline sisu puudub. Kasutatakse põhiliselt võhikutest ostjate lollitamiseks või tõutu koera omaniku eneseteadvuse tõstmiseks.
Kuna tõupaber (kutsika registreerimine) maksab kõigest 15 € ning tõukoera pesakonna täies mahus registreerimine (ka aretusnõuete rikkumise korral) on kasvataja kohustus,
siis on keeruline välja mõelda ausat olukorda, miks tõukoeral tõupabereid ei ole.
tõuraamat
EKL büroos peetav elektrooniline register, kuhu kantakse kõik tõutunnistusega koerad - nii Eestis sündinud kui ka Eestisse sisse ostetud tõukoerad, kellel on FCI liikmes- või partnerriigi tõutunnistus.
Samuti koerte näitusehinded ja terviseuuringute tulemused ning kasvatajatele EKL juhatuse poolt määratud sanktsioonid.
tõustandard
Tõu emamaa või eestkostjamaa poolt koostatakse (vajadusel muudetakse) tõustandard, mille FCI kinnitab kohustuslikuna kõigile liikmesorganisatsioonidele.
Standard on selle tõu ideaalse esindaja kirjeldus, milles tuuakse ära tõu ajaloo kokkuvõte, tõu kasutusotstarve, üldilme, tähtsamad füüsilised näitajad, nagu turjakõrgus (minimaalne ja maksimaalne),
kaal, kere pikkuse ja turjakõrguse suhe ning muud tõule iseloomulikud proportsioonid. Samuti kirjeldatakse iseloomu, karvastruktuuri ja -tekstuuri, selle värvust ning koera liikumist.
Tõustandardis on ära toodud ka vead, milliste esinemise korral võidakse koerale näitusel antavat hinnet alandada või koer lausa diskvalifitseerida.
Öeldakse, et ideaalset koera ei ole veel sündinud. Seega on standard nö 'unistus', mille suunas aretusega püütakse liikuda.
UCI
Lisaks FCI-le on maailmas teisi, väiksemaid nn alterantiivorganisatsioone, mis samuti väljastavad koertele tõutunnistusi. Ühtsete reeglite puudumisest tingituna FCI ja EKL neid organisatsioone ei tunnusta.
Euroopa kontekstis on tuntumad UCI ja IKU. Ühe või teise organisatsiooni "õigsuse" üle võib vaielda, kuid kindlasti tuleb arvestada, et UCI või IKU tõutunnistusega koeral ei ole võimalik osaleda
EKL ja FCI egiidi all toimuvatel üritustel. Samuti ei ole võimalik EKL-is registreerida kutsikaid, kelle üks või mõlemad vanemad on alternatiivorganisatsiooni paberitega.
Kokkuvõttes - valdav osa tõukoertemaailmast jääb UCI/IKU koertele (ja nende järglastele) suletuks.
vaktsineerimine
kaitsesüstimine reeglina surmavalt lõppevate nakkushaiguste vastu. Eestis on vaktsineerimiskohustus ainult marutaudi vastu, kuigi Eesti on tunnistatud marutaudivabaks maaks.
Vaktsaineerimine on oluline ka lemmikloomade Eestisse sisse- ja väljaveol ning samuti reisimisel lemmikloomaga teistesse riikidesse. Vastavad nõuded on leitavad Veterinaar- ja Toiduameti kodulehel.
Soovitatav on oma lemmikud vaktsineerida marutaudi, koerte katku, parvoviiruse ja leptospiroosi vastu. Vastavad vaktsiinid on reeglina kompleksvaktsiinid - ainult marutaudi vaktsiin tehakse eraldi.
Kindasti tuleb vaktsineerida kõik kutsikad, kuna nende organism on nakkustele vastuvõtlikum, kui täiskasvanud koerte oma.
Lemmikloomaga reisimisel tuleks vaadata külastatavate riikide vastavaid nõudeid - need on riigiti erinevad, kuid tavaliselt on marutaudivastane vaktsiin igal pool nõutud.
Tõukoerte-krantside teemast erinevate nurkade alt
Küsi, küsi ...
Kui oled rumal, kuid piisavalt tark, et oma rumalusest aru saada, siis alustad küsimuste esitamisest.
Hea oleks esmalt mõelda, kellelt küsida. Kas inimestelt, kes kindlasti teavad, kuid keda ei ole väga palju? Või pöörduda sinna, kus inimesi tohutult ja loota, et ehk seal mõni ikka midagi teab?
Seda viimast võimalust esindavad Facebook, Delfi Naistekas ja muud portaalid. Loomulikult on seal palju asjalikke inimesi ja palju pädevaid teadmisi.
Kuid need kipuvad paraku ära kaduma oluliselt suurema müütide, soolapuhumiste, lauslolluste, pettuste ja pooltõdede massi alla.
Seetõttu oleks mõistlik ja tungivalt soovitav alustada koerakasvatajatest ja tõuühingutest.
Seda rada minnes on ka see lisaboonus, et Sa ei saa sõimata.
Ükski aus kasvataja ei pahanda kunagi kuitahes lollide küsimuste peale.
Esiteks annab see talle võimaluse oma tarkust näidata (oleme ju kõik edevad).
Teiseks (ja see on põhiline) huvitab kasvatajat, et tema kutsikas satuks võimalikult kompetentse ja võimalikult laialdaste teadmistega uue omaniku juurde.
Ning teadmised saavadki tulla ainult läbi küsimuste-vastuste.
Kui kutsikamüüja Sinu küsimuste peale pahandab või kimbatusse satub või neile vastata ei oska/taha, siis ei ole see õige asi.
____________________________________
Kurb lugu
Vana Juhan on elupõline jahimees. 75. sünnipäeva eelõhtul on ta endiselt heas vormis ja ei jäta ühtegi hooaega vahele.
Pikkade aastate jooksul on ta matnud kümme truud jahikaaslast – Eesti hagijat.
Muud tõugu Juhan metsas ei tunnista. Praegune hagijas on 12-aastane ja jahile tulla enam ei jõua. Karm kapitalistlik tegelikkus on aga seadnud pensionärile piiranguid koera ostmisel.
Pojatütar Liina elab kaugel pealinnas, kuid käib ikka vahel armsal vanaisal metsatalus külas. Seekord juubelile minnes on ta õhevil ja naudib juba ette vanaisa rõõmu ootamatust, kuigi väga oodatud kingitusest.
Siis on see hetk käes! Lilled, kallistused ja … korvil kaas maha.
„Eeee… lapsuke, misasi see on?“
„Taadu, nii vana sa ei ole. Ära vigurda! See on Eesti hagijas, kolm kuud vana, vaktsiinid ka tehtud, kiibi peab veel laskma panna.“
„Lapsukene, kallikene … Ma ei tea, mis see on. Aga ma tean, mis see ei ole. Ja hagijas, veel vähem Eesti hagijas see küll kuidagi ei ole. Ma neid ikka küll ja küll näinud.
No sa vaata koonu, vaata käppasid, vaata värvi, katsu karva … See rohkem nagu … kuule mai teagi, mille moodi see on. Kust see tuli?“
Läbi pisarate räägib siis lapselaps Eesti hagijate müügikuulutusest, toredast müüjast ja soodsast hinnast, mis paberitega koerte hinnast peaaegu poole odavam oli ...
____________________________________
Registreerimisest
Kujutle nüüd, et Sina oled kutsikate müüja.
Kuna tegeled müügiga, siis loomulikult huvitab Sind müügitulu. Ja nagu igas müügivaldkonnas – suurem tulu on ikka parem kui väike tulu.
Teisiti mõelda oleks ju kuidagi veider. Kui Sind tulu ei huvita, siis annaksid ju kutsikad lihtsalt ära.
Aga ok, Sa müüd ja soovid võimalikult suurt tulu.
Sul on käes pesakond, näiteks 3 chihuahuat.
Terve, registreeritud chihu kutsikas maksab ümmarguselt 1000 euri.
Näituse- ja aretuspotentsiaaliga kutsikas veel rohkem. Registreerimata (paberiteta) ei tasu kutsika eest küsida üle 300-400.
Seega – kui registreerid kutsikad ja müüd neid paberitega, siis saad iga kutsika pealt vähemalt 600 eurot rohkem. Kolme kutsika pealt 1800 !
Nii. Nüüd ütle üks asjalik põhjus, miks Sa ei registreeri oma kutsikaid ja müüd neid 300-ga?
Registreerimine ei ole keeruline, paar dokumenti esitada ja asi korras. Registreerimine ei ole kallis, 15 eurot kutsika pealt. Registreeritud kutsika müügihinda arvestades on registreerimistasu täiesti tühine.
Miks siis ikkagi MITTE registreerida. Mida toob endaga kaasa kutsika registreerimine, miks mõni seda tahab ja miks mõni seda kardab?
Et kutsikaid registreerida, pead nad esmalt laskma kiipida ja seejärel esitad Kennelliidule registreerimisdokumendid koos kiibinumbritega. Sellest jääb maha jälg!
Sa müüd või kingid kutsikad ära, võib-olla mõni läheb kaotsi, mõni müüakse edasi, kadumaläinu satub varjupaika ja leiab uue omaniku, kes kingib ta ämmale, kes pärandab ta pojale jne jne ..
Ka kolme või seitsme või kümne aasta pärast, kui selle koeraga on mistahes jama, siis vajadusel kontrollitakse tema kiibinumbrit ja jõutakse Kennelliidu andmebaasi abil esmaregistreerijani, st Sinuni.
Vahepealseid omanikke, peremehi ei pruugita leida ega mäletada – kuid SIND leitakse üles.
Just seda Sa ju tahadki, et see koer oleks kogu elu Sinuga seotud. Kui Sa muidugi oled aus kasvataja.
Kui Sa oled pätt ja tead kutsika probleeme, siis teed kõik endast oleneva, et seda koera ei saaks pärast müümist mitte kuidagi Sinuga seostada. Kõige lihtsam tee selleks on kutsikat mitte registreerida.
Seega – kui Sa TEAD, et kutsikatega on mingi jama ja see jama tuleb tõenäoliselt välja, siis Sa väldid igal juhul võimalust, et Sind saaks ametlikult hiljem koeraga seostada.
Jama ei jää muidugi tulemata, kuid registreerimata koera puhul peab jamaga tegelema uus omanik. Sina pesed käed puhtaks.
Mõtle sellele kõigele ka siis, kui SINA OLED KUTSIKA OSTJA.
____________________________________
Kindel "nipp"
Kui mistahes põhjustel oled siiski ostmas paberiteta koera, kelle kohta kindlalt väidetakse, et tegemist on puhtatõulisega, siis vormista kindlasti ostu-müügi leping.
Ning ILMTINGIMATA fikseerige lepingus koera väidetav tõug (vaata EKL kodulehelt täpne tõunimetus).
Sellisele lepingule alla kirjutades võtab müüja endale juriidilise vastutuse, et tema poolt müüdud koer on just selle tõu esindaja. Ehk teisisõnu - ta garanteerib, et kutsika vanemad on tõupuhtad koerad.
Kui siis poole aasta pärast näiteks "taksil" kõrvad kikki tõusevad, on sul formaaljuriidiline alus õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Muidugi teab seda ka müüja.
Kui müüja on nõus sellise lepingu allkirjastama, siis ilmselt on tegemist ühega neist juhtumitest, kus kutsika registreerimise vältimiseks oli mingi muu põhjus, kuid kutsikas on vähemalt väidetavat tõugu.
See tähendab, et kutsika vanemad on mõlemad FCI paberitega tõukoerad.
Kui müüja sellise lepinguga ei nõustu, siis ilmselt muid kinnitusi ei ole vajagi. Järelikult: 1) müüja ise teab kindlalt, et kutsikas ei ole tõukoer või 2)
müüjal endal puudub põhjus kutsika tõulisusesse kindlalt uskuda.
Nüüd on juba Sinu valik, kas sellise lotomänguga kaasa minna või mitte.
____________________________________
Varjupaigastatistikat
Konkreetsed numbrid Valga varjupaigast - 1.jaanuarist 2013 kuni 5.juunini 2014 (pooleteise aasta jooksul) võeti vastu kokku 138 koera.
Neist olid kiibistatud ainult 8 !
Isegi kui eeldada, et kõik need kaheksa olid registreeritud tõukoerad, on selline suhe masendavalt ühes suunas viitav.
Kuivõrd tõupaberitega koerad on ALATI ka kiibistatud, siis Valga näite põhjal võib järeldada, et vähemalt 94% "ripakile" jäänud (jäetud) koertest on krantsid (segaverelised, laadsed, paberiteta).
Kahjuks näitab see eelkõige seda, kuidas inimesed suhtuvad oma odavalt või tasuta saadud sõpradesse.
Ja tõstatab taas küsimuse - kas ikka on vaja selliseid juurde tekitada, nendega hangeldada, kergekäeliselt endale (või lapsele) soetada.
Paraku ei ole ka viimaste aastate (ning teiste varjupaikade) numbrid kuidagi teistsugused...
____________________________________
Tervisegarantii
Sageli tuleb jutuks kutsika müüja vastutus kutsika tervise eest.
Selles osas tuleb lähtuda loogikast ja ennekõike mõtelda, mille eest on üleüldse võimalik vastutada. On loodus oma vingerpussidega ja on inimene oma võimalustega.
Mida saab teha kasvataja kutsikate tervise heaks? Võimalusi ei ole palju, kuid vastutustundlik kasvataja kasutab ka neid väheseid.
Ennekõike ei pane kasvataja pesakonna tegemiseks kokku ilmsete terviseprobleemidega koeri.
Teiseks teostab kasvataja terviseuuringud pesakonna tulevastele vanematele teadaolevate pärilike probleemide osas.
Laias laastus ei olegi muid võimalusi. Kasvataja paneb kokku koerad, kellel endil ei ole terviseprobleeme ning kes ei kanna pärilikke probleeme, mis võiksid ilmneda nende järglastel.
Seda teeb iga korralik kasvataja ja selles osas on ta valmis vastutama ning andma nö garantii. Iseküsimus, kas elusolendi puhul kõlbab üldse kasutada sõna "garantii".
Kokkuvõtlikult - mitte keegi maailmas ei saa anda garantiid eluslooduse trikkide osas, kuid iga kasvataja on valmis oma allkirjaga kinnitama,
et tema on teinud kõik, mida terve mõistuse kohaselt saab temalt oodata, et mistahes terviseprobleeme vältida. Ning selles osas on ta alati valmis vastutama.
____________________________________
Suhtumine kuulutustesse
Kui oled otsustanud tõukoera soetamise kasuks, siis on järgmine loogiline samm hakata läbi vaatama pakkumisi.
Ka selles osas on olulisi asju, millele tähelepanu pöörata ning mille peale uustulnuk ise ei tulekski.
1. Ära rahuldu automaatselt väljendiga „kutsikal on tõupaberid“. Uuri asja täpsemalt.
Paraku on ka väikseid alternatiivorganisatsioone, kes samuti väljastavad (arusaamatutute kriteeriumite alusel või üldse ilma mingite kriteeriumiteta) nn tõutunnistusi.
Selline dokument võib küll uhke välja näha, kuid valdav enamus koerakasvatusmaailmast seda ei tunnista.
Kõikjal ja alati kehtiv registreerimistunnistus on välja antud FCI süsteemis, mida meil esindab Eesti Kennelliit (EKL).
2. Uuri kindlasti pesakonna vanemate terviseuuringute kohta.
Kõigil tõugudel ei ole terviseuuringute teostamine küll kohustuslik, kui paljudel tõuühingutel on soovituslikud uuringud, mis on enamasti tõuühingu kodulehel ka kirjas.
Tehtud terviseuuringute tulemused on EKL registris kõigile kättesaadavad. Kui terviseuuringuid tehtud ei ole, siis see iseenesest ei ole automaatselt halb näitaja.
Kuid uuri siiski välja, miks neid tehtud ei ole ja kas need antud tõu puhul oleks nõutavad või soovitavad.
3. Ära võta automaatselt positiivse lisaväärtusena, kui koer „on läbinud aretusülevaatuse/aretuskontrolli“.
See mõiste on Eestis täiesti määratlemata ja lahti seletamata. Praktiliselt võib igaüks korraldada mistahes kujul ja ükskõik millistel alustel koera inspekteerimise ning nimetada seda "aretusülevaatuseks".
Mõnel tõuühingul on koostatud väga põhjalik eeskiri, mõnel suhteliselt üldine, paljudel ei ole midagi. Mingit EKL-i poolt tunnustatud ülevaatuse reglementi ei ole olemas.
Seega sellisel puhul uuri kindlasti, mida konkreetne aretusülevaatus endast kujutas, kes selle läbi viis, millised olid tulemused, kas seda tehti ikka enne paaritust jne.
4. Uuri kindlasti ka näituste kohta.
Väga paljud tõukoerad ei käi näitustel, seega näitusehinnete puudumine ei ole iseenesest negatiivne näitaja.
Kuid hea oleks alati teada, miks koer näitustel käinud ei ole. Teiselt poolt ei maksa uhkeid tšempionitiitleid ka automaatselt suureks lisaväärtuseks pidada.
Selles osas oleks mõistlik endale selgeks teha, mille alusel ja kuidas koerad tšempioniks saavad ning ühtlasi uurida, kui paljudel näitustel konkreetsed koerad on käinud.
Üldreegel on, et sageli näitustel osalevad koerad (sõltumata hinnetest) on sotsiaalsemad ning inimeste ja teiste loomadega sõbralikumad. See aga antakse suuresti ka kutsikatele edasi.
5. Kui kasvataja mistahes küsimuste puhul tõrgub vastamast või kui vastused tunduvad imelikud või arusaamatud, siis püüa kindlasti leida mõni selle pesakonnaga mitteseotud kogemustega koerainimene
ning aruta temaga Sulle arusaamatuks jäänud teemasid.
____________________________________
On - ei ole
Üks Tartu ettevõte otsis hiljuti peainseneri.
Kandideerisin minagi koos veel 252 soovijaga. Minu ja ühe teise tüübi tee lõppes dokumentide esitamisel – meil nimelt ei olnud kõrgharidust.
Ülejäänud 250 diplomiga kandidaati rabelesid läbi mitme vooru, kuni lõpuks üks välja valiti.
Niisiis, kas diplomi olemasolu oli tähtis?
Ilmselt mitte – 249 diplomeeritud selli löödi tagasi.
Kas diplomi puudumine oli oluline?
Vägagi – selle puudumise ilmnemine lõpetas edasise tee koheselt.
Kas need diplomiomanikud olid minust ühemõtteliselt targemad, kompetentsemad, sobivamad? Seda ei tea keegi …
Kas olete kohanud kedagi, kes uhkustab oma ID-kaardiga? Või kelgib, et tal on pass? Tundub suisa naeruväärne, eks? Aga miks?
Sest isikutunnistus (ja kuulumine rahvastikuregistrisse) on niivõrd üleüldine ja loomulik nähtus, et seda ei maksa mainidagi, uhkeldamisest rääkimata.
Samas, kas passi omamine teeb kedagi paremaks, ilusamaks, tublimaks? Otse loomulikult mitte! Igal kaabakal ja poolearulisel on pass taskus.
Kui aga keegi astub avalikult üles ja põlastab kõiki passiomanikke ning kuulutab, et tema ei ole kellestki põrmugi kehvem, kuigi tal puudub igasugune isikutunnistus ning märge rahvastikuregistris –
mida siis sellisest tüübist arvatakse? Kusjuures ei saa ju öelda, et tal ei ole õigus – ta ei pruugi tõepoolest ID-kaardi või passi valdajatest mitte milleski viletsam olla.
Oleme ilmselt kõik kohanud teedel-tänavatel viisakaid, alalhoidlikke, tasakaalukaid, turvalisi autojuhte. Ning samuti matse, kobakäppi, hulle kihutajaid, roolijoodikuid.
Kas seda kõike saab kuidagigi välja lugeda nende juhilubadest? Kindlasti mitte. Seega ei ole kenasti kiletatud juhiloa olemasolu mitte mingi näitaja juhi oskuste ja suhtumiste kohta.
Ning ükski inspektor ei kiida teid maanteel, et „wow, teil on load, kihvt!“
Millal siis lubadega seoses mingi probleem tekkida võib? Siis, kui neid ei ole!
Kas lapse koolikõlbulikkuse, andekuse, käitumise, tubliduse hindamisel saab aluseks võtta tema vanemaid või vanematest lähtuvaid dokumente? Jabur ju, muidugi mitte!
Kujutlege nüüd ema, kes läheb oma last esimesse klassi panema. Kooli kantseleis selgub, et sellist last rahvastikuregistris ei ole, lapsel ei ole ka sünnitunnistust ega tervisekaarti.
Ema on muidugi kooli tõrksusest nördinud – „Ka minu laps on siis rumalam või halvem, kui need dokumentidega lapsed!?“
On asju, mille olemasolu ei tähenda praktiliselt midagi, sest need on niivõrd elementaarsed. Tähenduse omandavad need alles siis, kui neid ei ole.
Paadunud füüsik võiks pikalt seletada, et ei ole olemas selliseid asju, nagu soe ja külm. On soojus ja soojuse puudumine. Seega ebamugavust (külmatunnet) tajume siis, kui midagi (antud juhul soojust) ei ole.
Kui miski absoluutselt loomulik asi on olemas, siis üldjuhul ei pöörata sellele tähelepanugi, kuna see lihtsalt mitte midagi ei tähenda.
Kui aga mingis olukorras ja kellelgi seda loomulikku asja ei ole – vat siis tekib küsimus!
Miks?
Miks ei ole peainseneriks pürgijal ülikoolidiplomit?
Miks ei ole normaalsel inimesel isikutunnistust?
Miks ei ole last kooli paneval emmel lapse sünnitunnistust?
Miks ei ole ausal roolikeerajal lube?
Miks?
Võib-olla on võimalik genereerida mingi utoopiline ja ehk isegi loogiliselt kõlav põhjendus, miks mõne isiku kohta puudub kanne rahvastikuregistris. Võib-olla …
Kui aga ainsaks põhjenduseks on „ega see inimest paremaks ei tee“, siis … no andke andeks.
Seesama loogika kehtib paljupõlastatud „tõupaberite“ (registreerimistunnistuse) kohta.
Ma ei oskaks kujutadagi ühte koerakasvatajat teise ees kelkimas „Aga minu Cassyl on paberid!“ Seda ei võeta jutukski, see on niivõrd loomulik asi, et sellest peaaegu ei mõeldagi.
Ning mitte ühelgi paberitega koera omanikul ei tuleks pähegi, et nende paberite tõttu on tema koer ükskõik mille võrra ükskõik kellest parem.
Tõukoera registreerimistunnistus ei ole eelis, ei ole luksus, ei ole paremuse näitaja. Täpselt nii, nagu ID-kaart ei ole luksus. Nagu rahvastikuregistri kanne ei ole paremuse tunnus.
Need kõik on asjad, mis lihtsalt on ja käivad ülimalt loomulikuna vastava eluvaldkonna juurde.
Ning täpselt nagu passi või diplomiga, nii tekib ka koera tõupaberitega küsimus alles siis, kui neid ei ole. Tekib seesama lihtne küsimus – miks?
Ja taas – võib-olla on võimalik genereerida mingi utoopiline ja ehk isegi loogiliselt kõlav põhjendus, miks mõni tõukoer ei ole tõuraamatus registreeritud. Võib-olla …
Kui aga ainsaks põhjenduseks on „ega see koera paremaks ei tee“, siis … no andke andeks.
Iga vähegi kogemustega koerakasvataja teab, et ausate paberitega tõukoerte hulgas on ilusaid, koledaid ja keskpäraseid. On taibukaid ja lihtsameelseid, on terveid ja põduraid.
Ei ole vähimatki põhjust oodata, et registreerimistunnistus tagab koerale kõrge intellekti, pika ea ja õilsa iseloomu. Aga ka mitte vastupidi.
Tõupaberid tagavad (nagu pass või juhilubagi) vaid ühte – „koha meie seas“.
Diplomiga inimene kuulub akadeemiliselt haritute sekka.
Juhilubadega inimene kuulub autojuhtide sekka.
Passiga inimene kuulub kodanike sekka.
Paberitega koer kuulub tõukoerte sekka.
Ei mingit paremust-halvemust, ei mingeid garantiisid mistahes näitajate osas, ei mingit hierarhilist staatust. Lihtsalt koht omasuguste seas.
Kuitahes geniaalne tehnik ma ka ei oleks – peainseneriks ilma diplomita kandideerides lõpeb minu unistus kantseleis dokumente esitades.
Kuitahes lojaalne ja edumeelne inimene ma ka ei oleks – isikutunnistuseta ei ole mul lootustki riigikogu valida, veel vähem sinna kandideerida.
Kuitahes kaunis, truu, terve ja tugev koer mul ka ei ole – ilma paberiteta ei kuulu ta tõukoerte hulka.
Kuid nii, nagu ilma inseneridiplomita inimene võib elada pika, täisväärtusliku ja õnneliku elu näiteks metsavahi või ooperilauljana, nii võib ka paberiteta koer ehk krants elada pika,
täisväärtusliku ja õnneliku elu armastava pererahva juures. Ükski diplom, ükski pass, ükski tõupaber ei muuda, ei paranda, ei halvenda kellegi isikuomadusi.
Kui aga mistahes rühma, gruppi, seltskonda või kategooriasse kuulumisel on olemas elementaarne ja loomulik tunnus, siis selle tunnuse puudumine välistab võimaluse,
et ilma tunnuseta indiviid vastavasse rühma või kategooriasse kuuluda saab.