Hea kutsikasoovija

Kui Sa ei ole väga kursis koerte maailmaga, siis palun ära häbene oma võhiklikkust, vaid loe järgnev süvenenult läbi.

Keegi ei ole iseenesest tark. Targaks saame ainult kogenumate nõuandeid kuulates.
Põhimõtteliselt jagunevad koerad kaheks – tõukoerad ja krantsid. Üks ei ole parem, kui teine. Üks ei ole ilusam, tervem, targem, kui teine. Kuid neid ei saa, EI TOHI segi ajada ega võrdsustada.
Krants ei ole halvustav sõna, absoluutselt mitte. Krants tähistab lihtsalt koera, kes EI OLE tõukoer. Inimene, kes põlastab krantsi, ei ole üldse ühtegi koera väärt.
Tõukoeral on krantsi ees üksainus eelis, kuid see võib teatavates olukordades olla äärmiselt oluline.
Tõukoera kutsika puhul on võimalik kasutada tulevikuvormi. Võime öelda, et „temast tuleb suur valvekoer“ või „temast saab armas perekoer“.
Krantsi puhul võime kasutada vaid minevikku või olevikku. „Mul on suur ja kuri koer“ või „meil oli tore diivanikoer“.
Miks nii?
Sest tõukoera on põlvkondade jooksul aretustöö tulemusena hoitud kindla suuruse, iseloomu, karvatüübi, otstarbe juures. Seega saab tõukoera kutsika kohta praktiliselt täieliku kindlusega väita, milline üldjoontes saab ta täiskasvanuna olema.
Krantsi kohta seda öelda ei saa. Krantsist võib tulla veel ilusam, veel vahvam, veel tublim, kuid seda ei ole võimalik ennustada. Milliseks krantsi kutsikas kasvab ja kujuneb – see selgub alles umbes aasta pärast.
Ning see võib osutuda lausa vastupidiseks soovitule.
Seega – kui Sa tead, millist koera endale soovid, kui suurt, kui karvast, kui aktiivset, kui … mida iganes – siis soeta endale kindlasti vastava tõu esindaja. Lastele sobivaks perekoeraks näiteks Cavalier King Charles spanjel. Üksikule pensionärile seltsiliseks näiteks Skye terjer. Vähenõudlikuks ja tõhusaks valvuriks näiteks Kesk-Aasia lambakoer. Kuid kindlasti tõukoer!

Tõukoer on kahe samast tõust koera järglane. Selle kindlakstegemiseks on üks ja ainult üks tavainimesele kättesaadav võimalus – tõupaberite olemasolu. Ametlikult on selle „paberi“ nimetus registreerimistunnistus, mida annab välja Eesti Kennelliit. Et kutsikas saaks tõupaberi, peab tema mõlemal vanemal olema tõupaber. Järelikult ka kõigil neljal vanavanemal ja nii edasi – põlvkond põlvkonna järel. Tõukoera esivanemaid on võimalik registrist vaadata väga kaugele minevikku. Ja see tagab tõu järjepidevuse ning kindlustunde, et kutsikas kasvab just selliseks, nagu me ootame.
Turg on täis „ilma paberiteta tõukoeri“ ning foorumid on täis väljendit „paberid pole olulised“. Neisse väidetesse tuleb suhtuda äääärmiselt skeptiliselt.
Koerakasvatajate rahvusvahelise katusorganisatsiooni FCI reeglite järgi on kasvataja kohustatud oma tõukoera järglased registreerima, ehk neile paberid vormistama. Kutsika registreerimine on imelihtne ja see nn "paber" maksab ainult 13 eurot.
Seega ei ole ühtegi ausat põhjust, miks tõukoera kutsikale pabereid mitte teha.
Kui kutsikal ei ole pabereid, siis on ainult kaks võimalust: kas tegemist on lihtsalt krantsiga või veelgi halvemal juhul kannab kutsikas mingit probleemi (pärilikku haigust) ja seda pesakonda ei oleks üldse tohtinud teha.
Mõlemal juhul on ääretult suur tõenäosus, et armsa kutsika uut omanikku tabavad peagi väga ebameeldivad üllatused.

Ära kunagi kuula targutusi, et „paberid ei ole olulised ja ükski paber ei tee koera paremaks“. Küsi kutsika pakkuja käest, millisel loogilisel põhjusel ei ole väidetavale „tõukoerale“ pabereid tehtud. Võib juba ette öelda, et sellist loogilist ja ausat põhjust ei ole ja ei saagi olla.
Tõsi on, et ükski paber ei tee ühtegi koera kuidagi paremaks. Kuid paberite puudumine, millel ei ole asjalikku ja loogilist põhjendust, annab alust kõige hullemateks kahtlusteks. Sind ennast ei tee ju ka ID-kaart kuidagi paremaks. Kui Sul aga mingit isikutunnistust ei ole ja Sa ei oska seda veidrat asjaolu ka põhjendada ... siis oled ju paratamatult väga kahtlane isik :)

Mõned tunnused kutsika pakkumisel, mis peaksid tegema ettevaatlikuks. Nende tunnuste esinemise korral pead minimaalselt küsima nõu müüjaga mitteseotud kompetentselt isikult. Kuid üldiselt võiksid kohe minema kõndida.
1. Müüja väidab, et tegu on tõukoera kutsikaga, kuid pabereid (ükskõik millisel põhjusel) ei ole
2. Müüja ei ole nõus sõlmima ostu-müügi lepingut
3. Müüja ei näita kutsika ema

Kui Sa ei hooli paberitest ega ühestki konkreetsest koeratõust, kuid soovid siiski lemmikut, siis on äärmiselt mõistlik seada sammud mõnda varjupaika. Seal on alati kirju valik ning võimalus leida noor, näiteks aastane vahva krants, kes on juba omandanud oma lõpliku kuju ja suuruse. Ta on puhas, kiibitud ja vaktsineeritud ning kui Sul tekib temaga kontakt, siis võid kindel olla, et hiljem ei tule rumalaid üllatusi.
Teadmata päritoluga kutsika ostmisel maksad Sa nagu lotopileti eest. Ja tõesti – võit ei ole välistatud. Alati on võimalik, et kutsikast kasvabki just Sulle meeldiv ja sobiv sõber. Oluline on, et Sa tead, millega riskid ning oled teadlikult valmis ebameeldivusteks. Valik on Sinu, kuid see ei tohiks olla pime valik. Ja kui see valik toob aasta pärast endaga kaasa uue koera varjupaigas (sest armsast kutsikast sai vastuvõetamatu koer) – siis on lugu naljast kaugel.
Kui mistahes põhjusel siiski otsustad soetada krantsi kutsika, siis võta kindlasti selline, kelle kohta otse ja ausalt öeldaksegi, et tegu on krantsiga. Siis oled vähemasti sisimas valmis ettearvamatuks tulemuseks. „Paberiteta tõukutsika“ puhul loodad kasvõi alateadlikult ikkagi, et temast tuleb „paberiteta tõukoer“ ning sellisel juhul on ka pettumus palju suurem.
„Paberiteta tõukoer“ on igal juhul lihtsalt krantsi teine nimi asjatundmatute ostjate lollitamiseks. Ja kui ostu-müügi suhe juba algab lollitamisega, siis ei tasu ka muus osas ausust oodata.

Kuldne reegel igas eluvaldkonnas – Loll ei ole see, kes ei tea. Loll on see, kes ei tea ja ei küsi.
Enne otsustamist leia kompetentne isik ja konsulteeri temaga. Kutsika müüja juttu ei maksa alati arusaadavatel põhjustel lõpuni uskuda. Kuid Eestimaal on kuhjaga ausaid koerakasvatajaid, kes on rõõmuga nõus oma kogemusi jagama ja nõu andma.
Kindlasti tuleb ära kuulata, kuid mitte edasise tegevuse/otsuste aluseks võtta jutud "Minu koeraga oli nii ..." Kõik need lood võivad muidugi olla õiged, kuid üksikjuhtumist ei tohi teha põhimõttelisi järeldusi. Nii krantside kui kõigi tõugude kohta on võimalik tuua mistahes teemal näiteid äärmusest äärmuseni - keskmine tõde ja tõenäosus kujuneb paljudest juhtumitest ning aastatepikkusest kogemusest.
Kõik jutud tõukoerte viletsast ja krantside tugevast tervisest on ilma vähimagi aluseta. Tõukoerte osas on olemas teatav statistika ning on teada mõnedele tõugudele omasemad pärilikud haigused. Mõnel tõul aga ei ole üldse pärilikke terviseprobleeme märgatud. Kuid krantside osas puudub igasugune statistika ning isegi ei ole üritatud mingeid kokkuvõtteid või üldistusi teha. See ei oleks ka võimalik. Seega ei ole mõeldav ka nende tervise kohta vähimatki üldkehtivat öelda.

Pisut ka tõukoerte kõrgest hinnast.
Keskmine suitsetaja (ja neid on Eestimaal kümneid tuhandeid) maksab oma harjumuse eest üle 1000 euro aastas. Kahjuliku, mõttetu „hobi“ eest. Vabatahtlikult! Lisa siia alkohol ja kõik muud tegelikkuses mittevajalikud kulutused. Kas selles valguses on 1000 eurot just Sulle sobiva vahva sõbra eest tõesti liiga palju? Kui palju on inimesi, kes hambad ristis leiavad võimaluse maksta iga kuu 300, 400, 500 eurot üüri pisikese korteri eest, et ainult tunda ennast pealinlasena? Kui paljud teevad igapäevaselt paarisaja meetriseid käike autoga, bensiinikulust hoolimata? Määrav ei ole hind, määrav on väärtuste järjekord. Mida me tõeliselt vajame või tahame ...
Enamike kasvatajatega saab sõlmida kutsika eest osade kaupa maksmise kokkuleppe.
Lisaks on enamikes pesakondades näitusekarjääriks sobimatuid, kuid absoluutselt täisväärtuslikke tõukutsikaid, kelle puhul on võimalik suur allahindlus.
„Kõrge hinna“ taga ei ole kasvatajate ahnus. Hinna, täpsemalt väärtuse määrab see tihti sajanditepikkune töö, mis tõukoera taga seisab. Samuti on paljudel kasvatajatel põhimõte, et suurem raha paneb uue ostja sügavamalt mõtlema, kas ta ikka tõeliselt just sellist koera tahab ning on ka valmis sellega kaasnevat vastutust kandma. Kust tulevad koerad varjupaikadesse? Valdavas enamuses just nende inimeste käest, kes on kergekäeliselt odava kutsika soetanud. Poole aasta pärast aga ei ole kutsikas enam nii "nunnu". Temast on saanud "üllataval" kombel mingi hoopis teistsugune loom, kui oodati. Ja sellist enam ei taheta ...
Tõelise kasvataja esmane mure on, et tema kutsikad jõuaksid vastutustundlikku, sobivasse ja ettevalmistatud koju. Kutsikamüügist elatuvaid või reaalset kasu saavaid kasvatajaid on vähe.

Koera võtmisega kaasneb vastutus. Kui tahad minna teed, mis on kiire, mugav, odav, võhiklik ja emotsioonidel rajanev – siis parem ära võta endale koera. Palun.
Kui aga oled valmis vastutust võtma, oma soove, vajadusi ja võimalusi analüüsima, ennast harima ning läbiproovitud kogemustest õppima – siis tere tulemast meie sekka!


a picture
a picture
Baumax
AB Polar
Õpetlikud lood
Terminid
Müüdid